Külastasin Tallinna Kunstihoone näitust "Uue Ida lapsed”. Jaotatud on see kahte osasse: esimene asub Kunstihoone galeriis (Vabaduse väljak 6) ning teine Tallinna Linnagaleriis (Harju 13). Ekspositsioonil olid esindatud Alexei Gordin, Liina Kalvik, Kristi Kongi, Kennet Lekko, Rūtenė Merkliopaitė, Henrik Rakitin, Alvar Reisner, Elīna Vītola tööd. Tegemist on nii Eesti, Läti kui ka Leedu kunstnikega. Näituse kuraator on Siim Preiman. Valisin külastamiseks just selle kunstinäituse, sest lugesin Siim Preimani kirjutatud kirjeldust Kunstihoone koduleheküljel ning see puudutas mind, pani mind mõtlema eestlase loomusele. Kuidas minu ümber on palju lääneeuroopalikku, kuid kui Eestis ringi liikuda siis leiab ka väga palju nõukogudeaegset sarnaselt teistele iseseisvunud riikidele.
Minu jaoks jäi näitus mõneti arusaamatuks. Kõikide kunstnike tööd olid väga erinevad ning ühist joont leida oli keeruline. Minu arvates ei olnud näitus terviklik. Näituse sõnum kohale väga ei jõudnud - ma mõistsin, et proovitud oli kujutada erinevust eestlaste vahel, kes nägid iseseisvusele eelnevaid sündmusi ja kes on neist vaid lugusid kuulnud. Tänapäeval peame tõesti ennast pigem eurooplasteks, kuid osa identideedist on ikkagi idapärane. Ma arvan, et näitus tekitab emotsioone rohkem inimestel, kes on elanud sellel ülemineku ajal. Tänapäeva noored ei tea, mis tunne oli kuuluda sotsialistlikusse Nõukogude Liitu ning on avatud igasugustele globaalsetele mõjutustele. Minul on keeruline seda mõista, sest maailm minu ümber on üsna lääneeuroopalik ning ei oska muud moodi seda ette kujutada.
Mulle meeldis enim Rūtenė Merkliopaitė maal “Sygis” (“Autumnz”). Rūtenė Merkliopaitė on 1991. aastal sündinud Leedu kunstnik. Ta on maalikunsti õppinud nii Vilniuse kunstiakadeemias kui Šotimaal Edinburghi kunsti-kolledžis. Tegemist on noore kunstnikuga, seega teos asetseb tema loomingu alguseaastatel. Esimestel näitustel osales ta 2011. aastal. Töö on valminud 2016. aastal ning tegu on õlimaaliga lõuendil. Vaadates teost tekkisid minus vastuolulised tunded. Algselt tundus teos väga sünge, raskemeelne - tume taust ja mingil määral segadus. Kui aga pikemalt uurisin, hakkasid välja paistma ka värvid. Teos väljendab sügisele iseloomulikke tunnuseid: sombune tuuline ilm, küllaltki hall kuid samas piisavalt värviline. Esimesena meenus mulle sügisene mets, raagus puud, värvilised lehed, kõva tuul. Fookus on esiplaanil oleval suurel roosakal, heledal sulel või lehel. Sama ütleb ka teose pealkiri “Sygis”. Y ü-tähe asemel võib seostada näituse temaatikaga, natukene läänelikku sellesse maali.
Värvide kohta võib öelda, et kasutatud on musta, pruuni, halli, roosat ja oranži. Üldine koloriit on üsna kõle ja külm, kuid rõõmsamaks teevad oranži ja roosa värvi kasutus. Teos ei olnud otseselt seotud ruumiga, kuid maali asetus näitusel oli loogiline. Kõrval asus kohe sarnane töö “August”. Konkreetse nurga alt vaatamine ei ole otseselt vajalik, kuid minul aitas teose üldpilti näha kaugemalt vaatamine.
Näitus jäi mulle üldpildis arusaamatuks, aga sõnatuks võtsid Rūtenė Merkliopaitė tööd. Need erinesid teistest maalidest, olid võibolla natuke segasemad, kuid enesele jäi rohkem mõtteainet. Olin tema õlimaalist “Sygis” tõeliselt vaimustuses! Sellegi poolest oli raske seda teost näituses kuhugile paigutada.
 |
| Rūtenė Merkliopaitė "Sygis" |
No comments:
Post a Comment