Käisin vaatamas KUMU-s püsiekspositsiooni
pealkirjaga “Konfliktid ja kohandumised: nõukogude aja kunst Kumus”. Kuraator
on Anu Allas. Peamiselt kujutab näitus erinevaid kunstisuundasid aastatel
1940-1991. Esindatud on tuntud Eesti kunstnike teosed, näiteks V. Karrus, T.
Vint, L. Lapin, O. Terri, K. Põllu, I. Malin. Näitus oli iseenesest väga
terviklik: hästi organiseeritud, valitud teosed olid erilised ning väljapaistvad.
Kuraatori Anu Allase sõnul on Nõukogude kunsti puhul kaks poolt. Üks neist,
mida nägi tolleaegne inimene, ja teine, mis oli varjatud. Näitus koosneb
sisult, ülesehituselt ja stiililt väga erinevatest töödest, kuid kõik koos annavad
nad sidusa terviku.
Alguse poole oli hästi näha võimu mõju
kunstile: plakatistiilis teosed koos nõukogude loosungitege, palju punase värvi
kasutamist. Ainus lubatud suund kunstis ENSV-s oli sotsialistlik realism. Mitmetel
teostel on näha ülistavaid jooni. Palju rõhku pandi töötavatele inimestele ja
maastikele. Lisaks tehti palju portreesid. Kunst oli osa propagandasõjast,
näiteks teos loosungiga “Au Nõukogude armeele”. Kujutati sõdureid rõõmsate nägudega,
armee asutamis- ning valmimisaastat. Hilisemates töös oli näha juba rohkem
protesti. Näiteks, leidsin ühe 1957. aasta teose pealkirjast sõna okupandid. Viiekümnendatel
valitses veel sügav nõukogudeaeg, seega sellisel ajajärgul ei olnud kindlasti
lubatud niimoodi välja öelda. Hilisemad teosed muutuvad veelgi vabamaks. Näituselt
jäi minule enim meelde kontrast läänega. Üldjuhul on tegemist sarnaste
kunstivooludega, kuid näiteks nõukogude Eesti popkunst ja USA popkunst on
mitmetelt joontelt erinevad.
![]() |
Evald Okas "Uus linn" |
Kõige rohkem meeldis mulle Evald Okase
maal “Uus linn”. Modernistlikest teostest oli see kõige erilisem ning esimest
korda nägin seal Nõukogude võimu piiridest väljamurdmist. Sellegi poolest
analüüsin Rein Tammiku hüperrealistlikku maali “Turg”, sest see teos oli minu
jaoks kõige vastandlikum tolleaegse eluga.
![]() |
Rein Tammik "Turg" |
Rein Tammik on 1947. aastal sündinud Eesti
kunstnik, kelle loomingus on palju popkunsti ning hüperrealismi algeid. Peale
Tartu Kunstikooli lõpetamist alustas ta tööd Tallinnfilmi kunstniku ja
lavastajana. Ta on loonud muuseas ka joonisfilmid “Poiss ja liblikas” ning “Nike
kutse”. 1988. aastal kolis kunstnik Prantsusmaale ning seal elab ta
tänapäevani.
Minu esimene reaktsioon teost vaadates oli
üllatus. Mind häiris, et nõukogude ajal turg selline välja nägi. Kõiki asju
tundub olevat hunnikutes ning valik on väga lai. See aga ei sobitu mitte
kuidagi kokku minu teadmiste ja arusaamadega sellest perioodist. Tegemist on
hüperrealistliku teosega. Eesti hüperrealismi puhul kujunesid välja erinevad
suunad: kontseptuaalsem, maailisem, keskkonnale orienteeritud, lavastuslik ning
mitmed personaalsed tõlgendused. Uue suuna kasutuselevõtt lubas paljudel
kunstnikel mööda hiilida võimude karmidest nõuetest. Valitud Rein Tammiku töö
kuulubki lavastusliku hüperrealismi alla. Samuti on tööl ka teine tunnus, mis
iseloomustab Eesti hüperrealismi.
Teose fookus on minu jaoks seljaga olev
inimene esiplaanil. Samas hakkab silm kohe otsima teoselt muud: järgmistena on
tagaplaanil näha kauplevaid naisterahvaid ning suurtes kogustes ja valikus
toitu. Teos on iseenesest minu jaoks positiivse alatooniga. Inimesed naeratavad
ning külluslik toiduvalik paneb silma särama. Tegemist on õlimaaliga.
Näitust vaadates tekkis mul palju võrdlusi
tänapäeva maailma ja tolleaegse elu vahel: tänapäeva ülim vabadus ja varasemad
piirid eneseväljenduses. Näitus jättis mulle sügava mulje ning andis kindlasti palju mõtteainet.
Kasutatud materjalid:
KUMU kodulehekülg. Loetud: https://kumu.ekm.ee/syndmus/konfliktid-ja-kohandumised-noukogude-aja-eesti-kunst-19401991/ 09.12.17
Rein Tammik. Vikipedia. Loetud: https://et.wikipedia.org/wiki/Rein_Tammik 09.12.17
Kasutatud materjalid:
KUMU kodulehekülg. Loetud: https://kumu.ekm.ee/syndmus/konfliktid-ja-kohandumised-noukogude-aja-eesti-kunst-19401991/ 09.12.17
Rein Tammik. Vikipedia. Loetud: https://et.wikipedia.org/wiki/Rein_Tammik 09.12.17