Kunstinäituse retsensioon

Käisin vaatamas KUMU-s püsiekspositsiooni pealkirjaga “Konfliktid ja kohandumised: nõukogude aja kunst Kumus”. Kuraator on Anu Allas. Peamiselt kujutab näitus erinevaid kunstisuundasid aastatel 1940-1991. Esindatud on tuntud Eesti kunstnike teosed, näiteks V. Karrus, T. Vint, L. Lapin, O. Terri, K. Põllu, I. Malin. Näitus oli iseenesest väga terviklik: hästi organiseeritud, valitud teosed olid erilised ning väljapaistvad. Kuraatori Anu Allase sõnul on Nõukogude kunsti puhul kaks poolt. Üks neist, mida nägi tolleaegne inimene, ja teine, mis oli varjatud. Näitus koosneb sisult, ülesehituselt ja stiililt väga erinevatest töödest, kuid kõik koos annavad nad sidusa terviku.

Alguse poole oli hästi näha võimu mõju kunstile: plakatistiilis teosed koos nõukogude loosungitege, palju punase värvi kasutamist. Ainus lubatud suund kunstis ENSV-s oli sotsialistlik realism. Mitmetel teostel on näha ülistavaid jooni. Palju rõhku pandi töötavatele inimestele ja maastikele. Lisaks tehti palju portreesid. Kunst oli osa propagandasõjast, näiteks teos loosungiga “Au Nõukogude armeele”. Kujutati sõdureid rõõmsate nägudega, armee asutamis- ning valmimisaastat. Hilisemates töös oli näha juba rohkem protesti. Näiteks, leidsin ühe 1957. aasta teose pealkirjast sõna okupandid. Viiekümnendatel valitses veel sügav nõukogudeaeg, seega sellisel ajajärgul ei olnud kindlasti lubatud niimoodi välja öelda. Hilisemad teosed muutuvad veelgi vabamaks. Näituselt jäi minule enim meelde kontrast läänega. Üldjuhul on tegemist sarnaste kunstivooludega, kuid näiteks nõukogude Eesti popkunst ja USA popkunst on mitmetelt joontelt erinevad.

Evald Okas "Uus linn"

Kõige rohkem meeldis mulle Evald Okase maal “Uus linn”. Modernistlikest teostest oli see kõige erilisem ning esimest korda nägin seal Nõukogude võimu piiridest väljamurdmist. Sellegi poolest analüüsin Rein Tammiku hüperrealistlikku maali “Turg”, sest see teos oli minu jaoks kõige vastandlikum tolleaegse eluga.

Rein Tammik "Turg"

Rein Tammik on 1947. aastal sündinud Eesti kunstnik, kelle loomingus on palju popkunsti ning hüperrealismi algeid. Peale Tartu Kunstikooli lõpetamist alustas ta tööd Tallinnfilmi kunstniku ja lavastajana. Ta on loonud muuseas ka joonisfilmid “Poiss ja liblikas” ning “Nike kutse”. 1988. aastal kolis kunstnik Prantsusmaale ning seal elab ta tänapäevani.

Minu esimene reaktsioon teost vaadates oli üllatus. Mind häiris, et nõukogude ajal turg selline välja nägi. Kõiki asju tundub olevat hunnikutes ning valik on väga lai. See aga ei sobitu mitte kuidagi kokku minu teadmiste ja arusaamadega sellest perioodist. Tegemist on hüperrealistliku teosega. Eesti hüperrealismi puhul kujunesid välja erinevad suunad: kontseptuaalsem, maailisem, keskkonnale orienteeritud, lavastuslik ning mitmed personaalsed tõlgendused. Uue suuna kasutuselevõtt lubas paljudel kunstnikel mööda hiilida võimude karmidest nõuetest. Valitud Rein Tammiku töö kuulubki lavastusliku hüperrealismi alla. Samuti on tööl ka teine tunnus, mis iseloomustab Eesti hüperrealismi.

Teose fookus on minu jaoks seljaga olev inimene esiplaanil. Samas hakkab silm kohe otsima teoselt muud: järgmistena on tagaplaanil näha kauplevaid naisterahvaid ning suurtes kogustes ja valikus toitu. Teos on iseenesest minu jaoks positiivse alatooniga. Inimesed naeratavad ning külluslik toiduvalik paneb silma särama. Tegemist on õlimaaliga.

Näitust vaadates tekkis mul palju võrdlusi tänapäeva maailma ja tolleaegse elu vahel: tänapäeva ülim vabadus ja varasemad piirid eneseväljenduses. Näitus jättis mulle sügava mulje ning andis kindlasti palju mõtteainet. 

Kasutatud materjalid: 
KUMU kodulehekülg. Loetud: https://kumu.ekm.ee/syndmus/konfliktid-ja-kohandumised-noukogude-aja-eesti-kunst-19401991/ 09.12.17

Rein Tammik. Vikipedia. Loetud: https://et.wikipedia.org/wiki/Rein_Tammik 09.12.17