Kunstinäituse retsensioon

Käisin vaatamas KUMU-s püsiekspositsiooni pealkirjaga “Konfliktid ja kohandumised: nõukogude aja kunst Kumus”. Kuraator on Anu Allas. Peamiselt kujutab näitus erinevaid kunstisuundasid aastatel 1940-1991. Esindatud on tuntud Eesti kunstnike teosed, näiteks V. Karrus, T. Vint, L. Lapin, O. Terri, K. Põllu, I. Malin. Näitus oli iseenesest väga terviklik: hästi organiseeritud, valitud teosed olid erilised ning väljapaistvad. Kuraatori Anu Allase sõnul on Nõukogude kunsti puhul kaks poolt. Üks neist, mida nägi tolleaegne inimene, ja teine, mis oli varjatud. Näitus koosneb sisult, ülesehituselt ja stiililt väga erinevatest töödest, kuid kõik koos annavad nad sidusa terviku.

Alguse poole oli hästi näha võimu mõju kunstile: plakatistiilis teosed koos nõukogude loosungitege, palju punase värvi kasutamist. Ainus lubatud suund kunstis ENSV-s oli sotsialistlik realism. Mitmetel teostel on näha ülistavaid jooni. Palju rõhku pandi töötavatele inimestele ja maastikele. Lisaks tehti palju portreesid. Kunst oli osa propagandasõjast, näiteks teos loosungiga “Au Nõukogude armeele”. Kujutati sõdureid rõõmsate nägudega, armee asutamis- ning valmimisaastat. Hilisemates töös oli näha juba rohkem protesti. Näiteks, leidsin ühe 1957. aasta teose pealkirjast sõna okupandid. Viiekümnendatel valitses veel sügav nõukogudeaeg, seega sellisel ajajärgul ei olnud kindlasti lubatud niimoodi välja öelda. Hilisemad teosed muutuvad veelgi vabamaks. Näituselt jäi minule enim meelde kontrast läänega. Üldjuhul on tegemist sarnaste kunstivooludega, kuid näiteks nõukogude Eesti popkunst ja USA popkunst on mitmetelt joontelt erinevad.

Evald Okas "Uus linn"

Kõige rohkem meeldis mulle Evald Okase maal “Uus linn”. Modernistlikest teostest oli see kõige erilisem ning esimest korda nägin seal Nõukogude võimu piiridest väljamurdmist. Sellegi poolest analüüsin Rein Tammiku hüperrealistlikku maali “Turg”, sest see teos oli minu jaoks kõige vastandlikum tolleaegse eluga.

Rein Tammik "Turg"

Rein Tammik on 1947. aastal sündinud Eesti kunstnik, kelle loomingus on palju popkunsti ning hüperrealismi algeid. Peale Tartu Kunstikooli lõpetamist alustas ta tööd Tallinnfilmi kunstniku ja lavastajana. Ta on loonud muuseas ka joonisfilmid “Poiss ja liblikas” ning “Nike kutse”. 1988. aastal kolis kunstnik Prantsusmaale ning seal elab ta tänapäevani.

Minu esimene reaktsioon teost vaadates oli üllatus. Mind häiris, et nõukogude ajal turg selline välja nägi. Kõiki asju tundub olevat hunnikutes ning valik on väga lai. See aga ei sobitu mitte kuidagi kokku minu teadmiste ja arusaamadega sellest perioodist. Tegemist on hüperrealistliku teosega. Eesti hüperrealismi puhul kujunesid välja erinevad suunad: kontseptuaalsem, maailisem, keskkonnale orienteeritud, lavastuslik ning mitmed personaalsed tõlgendused. Uue suuna kasutuselevõtt lubas paljudel kunstnikel mööda hiilida võimude karmidest nõuetest. Valitud Rein Tammiku töö kuulubki lavastusliku hüperrealismi alla. Samuti on tööl ka teine tunnus, mis iseloomustab Eesti hüperrealismi.

Teose fookus on minu jaoks seljaga olev inimene esiplaanil. Samas hakkab silm kohe otsima teoselt muud: järgmistena on tagaplaanil näha kauplevaid naisterahvaid ning suurtes kogustes ja valikus toitu. Teos on iseenesest minu jaoks positiivse alatooniga. Inimesed naeratavad ning külluslik toiduvalik paneb silma särama. Tegemist on õlimaaliga.

Näitust vaadates tekkis mul palju võrdlusi tänapäeva maailma ja tolleaegse elu vahel: tänapäeva ülim vabadus ja varasemad piirid eneseväljenduses. Näitus jättis mulle sügava mulje ning andis kindlasti palju mõtteainet. 

Kasutatud materjalid: 
KUMU kodulehekülg. Loetud: https://kumu.ekm.ee/syndmus/konfliktid-ja-kohandumised-noukogude-aja-eesti-kunst-19401991/ 09.12.17

Rein Tammik. Vikipedia. Loetud: https://et.wikipedia.org/wiki/Rein_Tammik 09.12.17

Paul Signac "Le port de Saint Malo"

Analüüsin prantsuse kunstniku Paul Signaci maali “Le port de Saint Malo”. Paul Signac on neoimpressionismi esindaja. Koos Georges Seurat’ga arendasid nad välja niinimetatud puäntillismi stiili kunstis. Valitud teose maalis ta 1928.aastal. Samast sadamast on ta maalinud veel vähemalt neli tööd erinevatel aastate. Teos asub praegu muuseumis nimega Musée des Beaux-Arts de Nice, Lõuna-Prantsusmaal. Teos on rahulik, harmoonilise alatooniga. Valisin selle teose, sest käisin hiljuti reisil Nizzas ning külastasin mitmeid erinevate voolude kunstimuuseume. See teos jäi mulle enim meelde. Esialgu pöörasin teosele rohkem tähelepanu juba varem teada olnud autori tõttu, kuid hiljem lähemalt uurides oli Paul Sicnaci käekiri kõige lähedasem. Paul Signaci loomingusse kuulub sadu sadamamaale. Suurepäraselt on näha tema loomingus käekirja areng.

Neoimpressionismi puhul oli oli sarnaselt impressionistidele oluline valguse ja varju kujutamine. Paul Signac arendas koos kaaslastega välja puäntillismi, kuid valitud teosel seda stiili kasutatud ei ole. Üldine koloriit teosel on hele, kuid esineb nii sooje kui ka kulme toone. Laevadel, eriti mastidel on näha rõõmsamaid toone, samas hele taust tekitab ka külmema tunde. Värvid on katkendlikud. Näiteks, on purjed ning laevad poolikult värvitud. See näitab hästi, kuidas valgus ja vari esemetele, hoonetele langeb. Jooned on konkreetsed, üldiselt sirged. Teosel on väga selged piirjooned. Siiski on jooned vahepeal katkendlikud, mis jätab vaatajale natuke ettekujutusruumi. Vormid on kujutatud mahuliselt. Suurepäraselt on näha valguse ja varju kujutamist. Merel on näha laevade ja muude masinate peegeldusi. Neoimpressionistid kujutasid realistlikke stseene igapäevaelust. Antud teose puhul on minu arvates tegemist realistliku stseeniga, kuid ülimalt minimalistlikult, kohati segaselt. Tekstuuri on antud teosel raske eristada, kuid mälu järgi ütleks et tegemist on sileda, matti teosega. Tegemist on akrüülmaaliga. Neoimpressionismi puhul taastus traditsioonile kompositsioon. Esiplaanil on kujutatud kahte laeva. Tagaplaanil ning külgedel on erinevad sadama masinaid ning hooned. Laevad on teosel kõige suuremana ning kõige selgemini, seega võib öelda, et nemad on töö fookus. Korduvad elemendid teosel on laevad ja kraanad kai ääres. Teosel ei ole otseselt kujutatud liikumist. Seda on rohkem näha võibolla taevas olevate joonte, pilvede järgi. Lisaks on näha liikumist purjede lehvimise järgi. Samuti on võimalik eristada varjude langemise suunda.

Signac on oma loomingus kujutanud palju erinevaid sadamaid. Seda eelkõige seetõttu, et ta armastas purjetamist ning 1892. aastal alustas ta reisimist. Ta seilas läbi suure osa Prantsusmaa sadamatest. Selle ajal meeldis talle ka maalida ning visandada nähtud sadamaid ning laevu. Signac maalis valitud teose oma loomingu hilisaastatel. Sel ajal oli impressionismi vaimustus juba enamvähem üle läinud ning rõhk oli rohkem ekspressionismil. Tegemist ei ole klassikalise impressionismi kujutamisega. Minimalistlik, kiire maalimisstiil ei anna edasi detaile vaid üldist olemust. See on ka osaliselt impressionismi tunnus. Impressionistide peamine idee oli edastada valgust ja varju ning seetõttu vabas õhus maalides pidid nad teosed tegema kiiresti, et valguse langemine ei muutuks teosel. Sadamate kujutuses peitub inimeste igapäeva elu. Teosel on raske leida konkreetset ideed. Mõte peitub igas inimeses endas. Mis emotsiooni tekitab persoonis sellise sadamamaali vaatamine. Teosel puuduvad inimesed ja emotsiooni väljendamine on minu arvates jäänud tahaplaanile. Tähtsam ongi igapäevaelu kujutamine.

Paul Signaci käekiri on täiesti eriline. Tema teosel on suur rõhk valguse ja varju kujutamisel. Signaci huvi laevade ja sadamate vastu on  tulnud eelkõige pikkadest reisimistest Euroopas. Teos jääb mulle kindlasti väga eriliselt meelde. 

Kasutatud kirjandus:

Neoimpressionism. Vikipeedia. Loetud: https://et.wikipedia.org/wiki/Neoimpressionism 04.11.17

Paul Signac. Vikipeedia. Loetud: https://en.wikipedia.org/wiki/Paul_Signac 04.11.17

Artist Signac Paul. The art story. Loetud: http://www.theartstory.org/artist-signac-paul.htm 04.11.17

Paul Signaci kodulehekülg. Loetud: http://www.paul-signac.org 04.11.17

Eesti draamateater - juugendarhitektuuri näide Tallinnast

Eesti Draamateater on ehitatud 1910. aastal. Hoone arhitektideks on Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr ning asub aadressil Pärnu mnt 5. 

Juugendarhitektuuri tunnused: 

1. Erinevate materjalide ja värvide kombinatsioonid.

2. Rõhk samuti väikestel akendel ja varikatusel sissepääsu kohal. 

3. Dekoratiivsed reljeefid, plastilised detailid. 

Allikas: http://www.draamateater.ee/inimesed

"Kui see on kunst, siis pole ta kõigi jaoks; kui ta on kõigi jaoks, siis järelikult pole see kunst." - Arnold Schöngerg

Külastasin Tallinna Kunstihoone näitust "Uue Ida lapsed”. Jaotatud on see kahte osasse: esimene asub Kunstihoone galeriis (Vabaduse väljak 6) ning teine Tallinna Linnagaleriis (Harju 13). Ekspositsioonil olid esindatud Alexei Gordin, Liina Kalvik, Kristi Kongi, Kennet Lekko, Rūtenė Merkliopaitė, Henrik Rakitin, Alvar Reisner, Elīna Vītola tööd. Tegemist on nii Eesti, Läti kui ka Leedu kunstnikega. Näituse kuraator on Siim Preiman. Valisin külastamiseks just selle kunstinäituse, sest lugesin Siim Preimani kirjutatud kirjeldust Kunstihoone koduleheküljel ning see puudutas mind, pani mind mõtlema eestlase loomusele. Kuidas minu ümber on palju lääneeuroopalikku, kuid kui Eestis ringi liikuda siis leiab ka väga palju nõukogudeaegset sarnaselt teistele iseseisvunud riikidele.  

Minu jaoks jäi näitus mõneti arusaamatuks. Kõikide kunstnike tööd olid väga erinevad ning ühist joont leida oli keeruline. Minu arvates ei olnud näitus terviklik. Näituse sõnum kohale väga ei jõudnud - ma mõistsin, et proovitud oli kujutada erinevust eestlaste vahel, kes nägid iseseisvusele eelnevaid sündmusi ja kes on neist vaid lugusid kuulnud. Tänapäeval peame tõesti ennast pigem eurooplasteks, kuid osa identideedist on ikkagi idapärane. Ma arvan, et näitus tekitab emotsioone rohkem inimestel, kes on elanud sellel ülemineku ajal. Tänapäeva noored ei tea, mis tunne oli kuuluda sotsialistlikusse Nõukogude Liitu ning on avatud igasugustele globaalsetele mõjutustele. Minul on keeruline seda mõista, sest maailm minu ümber on üsna lääneeuroopalik ning ei oska muud moodi seda ette kujutada. 

Mulle meeldis enim Rūtenė Merkliopaitė maal “Sygis” (“Autumnz”). Rūtenė Merkliopaitė on 1991. aastal sündinud Leedu kunstnik. Ta on maalikunsti õppinud nii Vilniuse kunstiakadeemias kui Šotimaal Edinburghi kunsti-kolledžis. Tegemist on noore kunstnikuga, seega teos asetseb tema loomingu alguseaastatel. Esimestel näitustel osales ta 2011. aastal. Töö on valminud 2016. aastal ning tegu on õlimaaliga lõuendil. Vaadates teost tekkisid minus vastuolulised tunded. Algselt tundus teos väga sünge, raskemeelne - tume taust ja mingil määral segadus. Kui aga pikemalt uurisin, hakkasid välja paistma ka värvid. Teos väljendab sügisele iseloomulikke tunnuseid: sombune tuuline ilm, küllaltki hall kuid samas piisavalt värviline. Esimesena meenus mulle sügisene mets, raagus puud, värvilised lehed, kõva tuul. Fookus on esiplaanil oleval suurel roosakal, heledal sulel või lehel. Sama ütleb ka teose pealkiri “Sygis”. Y ü-tähe asemel võib seostada näituse temaatikaga, natukene läänelikku sellesse maali.  

Värvide kohta võib öelda, et kasutatud on musta, pruuni, halli, roosat ja oranži. Üldine koloriit on üsna kõle ja külm, kuid rõõmsamaks teevad oranži ja roosa värvi kasutus. Teos ei olnud otseselt seotud ruumiga, kuid maali asetus näitusel oli loogiline. Kõrval asus kohe sarnane töö “August”. Konkreetse nurga alt vaatamine ei ole otseselt vajalik, kuid minul aitas teose üldpilti näha kaugemalt vaatamine. 

Näitus jäi mulle üldpildis arusaamatuks, aga sõnatuks võtsid Rūtenė Merkliopaitė tööd. Need erinesid teistest maalidest, olid võibolla natuke segasemad, kuid enesele jäi rohkem mõtteainet. Olin tema õlimaalist “Sygis” tõeliselt vaimustuses! Sellegi poolest oli raske seda teost näituses kuhugile paigutada. 

Kasutatud allikad: http://www.galerijavartai.lt/?menu=menininkai&itemid=60

Rūtenė Merkliopaitė "Sygis"